Prangli saar asub Eesti põhjarannikul, Viimsi poolsaarest ligi 9 km kirdes. Saare pindala on 6,44 km². Kui näiteks Naissaarest, Aegnast, Aksist ja teistelt põhjaranniku väikesaartelt sundevakueeriti maailmasõja ajal kogu elanikkond, siis Pranglil on säilinud püsiasustus kuni tänase päevani. Mandri ja saare vahet hoiab ühendust laev «Wrangö», mis väljub mandrilt Leppneeme sadamast.
Järgnev lõik on väljavõte Prangli saare uuendatud Lauritsa kabeli 50-aastase juubelipäeva puhul välja antud trükisest, mis on ilmunud 10. augustil 1910 a.
Prangli saar (Rootsikeeles Wrangöe) on oma nime ühest endisest omanikust Wrangel saanud. See saar oli enne ühe Maardu mõisaherra von Tauben’i oma olnud ja see on seda saart Haljawa herrale, maanõuunik parun Walter Stackelberg’ile 1000 riigitaalri eest müünud. Enne kui saar Maardu mõisa kätte sai, oli ta Haljawa herra Jürgen Dreηer’i omadus. Enne seda aega olla Prangli saare inimesed wabad olnud. Põhja=sõja ajal 1710 aastal on Prangli saare rahwas sõjaraskuste pärast ja Wene sõjawäe eest, kelle läbi neil palju tuli kannatada, osalt Soomemaale, suuremalt jaolt aga Ihasalu randa põgenenud. Aastal 1716 on nemad tagasi tulnud ja jälle oma majadesse elama asunud. Sell ajal elasiwad saarel järgmised peremehed: Äwo Hans, Mikko Hanso Udo, Tühhipää Jaan, Hinno Mats, Pruuna Joost, Niggola Tenno, Wabbat Tomas, Wabbat Toma Maddis, Poonti Jaan, Koesti Jaak, Idlase Hans, Äwo Jüri, Tabani Jürki, Simo Maddis, Mikko Hanso Mart, Keisri Mihkel.
Tänapäeval elab saarel aastaringselt ligikaudu 70 inimest. Suvisel ajal, mil paljud inimesed tulevad Pranglile suvitama, elab saarel ligikaudu 300 inimest. Esimese Eesti Vabariigi aegadel elas saarel tunduvalt rohkem püsielanikke - ligikaudu 500 inimese ringis. Paljud neist lahkusid saarelt II Maailmasõja aegadel.
Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget! Psalm 55:23